Iga taim läbib vastupidavuse stressitesti. Umbes 50% ei jõua sellest etapist edasi. Edasipääsenute seas hindame struktuuri ja potentsi ning alles lõpus terpeenide profiili.

Kui veab, jääb kogu sellest katsetusest alles 2–3 klooni, millega edasi töötada. Mõnikord vaid üks. Mõnikord ei jää üldse midagi.

Alati on huvitav kuulda kriitikat osaajaga aretajate ja täiskohaga vihkajate käest. Mõtlen, kui palju ruumi neil tegelikult on teadus- ja arendustööks. Kas nad saavad endale lubada viie kuu töö 100% kustutamist, kulutada tuhandeid, ebaõnnestuda täielikult ning seejärel nullist alustada?

Tundub, et hea lugude rääkimine, kunstlikult piiratud laoseis ja taskuhääling võivad mõnikord päristeadust asendada.