Kannabinoidne hüperemeesi sündroom (CHS) selgitatud

• 1. Mis on kannabinoidne hüperemeesi sündroom ehk chs?
• 2. Kuidas ära tunda kannabinoidse hüperemeesi sündroomi sümptomeid
• 2. a. Probleemid kanepi legaliseerimise ja häbimärgistamisega
• 3. Chs diagnoosimine ja statistika
• 3. a. Kanepitarbimise statistika usa-s ja chs
• 3. b. Kuidas chs diagnoositakse?
• 4. Miks kanep põhjustab kannabinoidset hüperemeesi sündroomi?
• 4. a. Vastandlikud arvamused teooriate osas
• 5. Kuidas ravitakse kannabinoidset hüperemeesi sündroomi?
• 5. a. Miks aitavad kuumad dušid chs-i korral?
• 6. Kas kanepihüperemeesi sündroom on tegelikult uus?
• 7. Kokkuvõte

Mis juhtub siis, kui sinu seisundi ravi muutub ise selleks seisundiks? Viimased uuringud on leidnud, et marihuaana pikaajaline ja tugev kasutamine võib viia häireni, mida tuntakse kui kannabinoidne hüperemeesi sündroom, ehk CHS. Meditsiinilisest vaatenurgast on kanepit tavaliselt peetud antiemeetikumiks, mis tähendab, et see aitab iiveldust vähendada, kuid uued uuringud on leidnud mustri, kus meditsiinilist marihuaanat kasutavate patsientide hulgas võib esineda hoopis vastupidine efekt: äärmuslik iiveldus ja oksendamine. 

Milles siis seisneb kanepitarbimise ja selle tugeva oksendamise vaheline seos? Vastus võib olla kannabinoidne hüperemeesi sündroom, ent tegemist on nii uue seisundiga, et täiendavad uuringud on veel vajalikud. Vaatame lähemalt, mida CHS endast kujutab ning mis selle hiljuti avastatud kanepiga seotud häire taustal toimub.

1. Mis on kannabinoidne hüperemeesi sündroom ehk CHS?

Nagu nimetus ütleb, on kannabinoidne hüperemeesi sündroom – tuntud ka kui kanepihüperemeesi sündroom – häire, mille põhjustajaks arvatakse olevat marihuaana rohke ja pikaajaline tarvitamine. ¹ Hüperemeesiat kasutatakse juhtudel, kui esineb äärmuslik oksendamine (hype- tähendab kreeka keeles ülimat, -emeesia tähendab oksendamist). Näiteks raseduse ajal võivad mõned naised kogeda hüperemeesiat gravidarumit, mille puhul on püsiv iiveldus ja tugev oksendamine, palju hullem kui tavaline hommikune iiveldus. ²

Kuidas siis saab marihuaana, mida tihti kirjutatakse välja iivelduse ja oksendamise vähendamiseks kasvajaravi või CINV (keemiaravist tingitud iivelduse ja oksendamise) korral, põhjustada vastupidist efekti?

Püüame enne järelduste tegemist tuvastada sümptomid ja võimalikud põhjused, mis on seotud kannabinoidse hüperemeesi sündroomiga. 

2. Kuidas ära tunda kannabinoidse hüperemeesi sündroomi sümptomeid

Nagu iga teise haigusseisundi puhul, tuleb kõigepealt kindlaks teha sümptomite ja märkide muster. See on esimene asi, mida teeb tavaliselt arst või spetsialist, kui pöördume tema poole abi saamiseks: ta küsib täpselt, mida oleme tundnud või kogenud. 

Selline info on vajalik, et kitsendada võimalikke diagnoose. CHS-i puhul jagunevad sümptomid kolme erinevasse faasi:

Nagu ülaltoodud tabelis mainitud, võib CHS-i esimesele staadiumile prodromaalses faasis iseloomulik olla kõhuvalu ja isegi varahommikune oksendamine või iiveldus. Enamik sümptomeid kogevatest inimestest ei muuda siiski tavapärast toitumist. ³

Samas, kuna kanepit peetakse enamasti efektiivseks iivelduse ja oksendamise raviks, võib inimene ise proovida erinevaid taimevorme tarvitada just iivelduse leevendamiseks. Sageli tekib ka oksendamise hirm. 

Haiguse teises faasis, hüperemeetilises faasis, muutuvad sümptomid ülimalt ilmseks. Selles staadiumis võivad ilmneda järgnevad sümptomid: 

• Püsiv iiveldustunne;
• Korduvalt oksendamise episoodid, on kirjeldatud juhtumeid, kus oksendatakse kuni 40 korda tunnis. ⁴
• Kõhu- või kõhuvalu;
• Toitumisharjumuste muutused, toidutarbimise vähenemine;
• Märgatav kaalukaotus;
• Dehüdratsioon ja muud vedelikukaotuse tunnused;
• Kehv unerežiim;
• Ebaharilik duši või vanni võtmise sagedus sümptomite leevendamiseks. 

Hüperemeetilises faasis muutuvad oksendamise episoodid sageli väga tugevaks ja võivad olla üle jõu käivad, mis omakorda võib tekitada oksendamise hirmu. Tavaliselt otsivad inimesed selles faasis juba kindlasti arstiabi. Kui seisund diagnoositakse, lõpeb hüperemeetiline faas alles pärast kanepitarbimise lõpetamist kõikides vormides. Siis saabub taastumisfaas. 

Häire viimases faasis taastub inimese isu ning toitumisrežiim muutub taas tavapäraseks. Iivelduse ja oksendamise episoodid vähenevad või kaovad täielikult, kehakaal võib taastuda ja pesemisharjumused normaliseeruvad. 

Taastumisfaas võib kesta päevi või nädalaid, enne kui muutused ilmnevad. Sümptomid võivad siiski uuesti tekkida, kui patsient taas kanepit tarvitab. Samas on diagnoosimisel ja taastumisel suur probleem, mis seisneb kanepi legaalsuses ja sotsiaalses aktsepteeritavuses. 

Probleemid kanepi legaliseerimise ja häbimärgistamisega

Kuigi meditsiinilise marihuaana kasutamine on maailmas laiemalt aktsepteeritud, võib selle ainega seotud info puudumine saada CHS-i puhul tõsiseks takistuseks.

Esiteks, riikides, kus kanep on ebaseaduslik nii meditsiinilisel kui ka meelelahutuslikul eesmärgil, ei julge kasutajad tihti arstidele oma tarvitamises avameelsed olla – kartes hukkamõistu või tagajärgi. Kuna arvatakse, et marihuaana leevendab iiveldust ja oksendamist, ei pruugi patsiendid ise pidada oluliseks mainida oma sagedast ja pikaajalist kanepitarbimist, mistõttu jäävad diagnoosimisel olulised detailid kahe silma vahele. 

Info puudus ja vajadus uurimistööks seoses kanepiga tuleb eriti ilmekalt esile CHS näitel. Esmalt peetakse seda suhteliselt uueks seisundiks, kuid edaspidi selgub, et tegelikult see päris nii ei ole. Kuna tegemist on vähe uuritud häirega, pole paljud arstid sellest isegi kuulnudki – kuidas nad saaksid seda siis diagnoosida?

Teiseks, info puudumine tähendab ka seda, et lisaks tulistele vannidele ja kanepi tarvitamise lõpetamisele pole tõhusaid ravivõimalusi veel leitud. Kuidas saakski neid leida, kui sellele teemale piisavalt tähelepanu ei pöörata? Info puudumine võib viia suuremate riskide ja probleemideni, ehk on kusagil suurem lahendamata põhjus.

Tuleks tõsta teaduse fookusesse CHS uuringud. Kuna kanepi legaliseerimine levib üle kogu maailma, suureneb kannabinoidse hüperemeesi sündroomi juhtumite arv, eriti kui meditsiinikanepit kirjutatakse välja muudeks probleemideks. 

3. CHS diagnoosimine ja statistika

Enne kui vaatleme, kuidas arstid CHS-i diagnoosini jõuavad, teeme ülevaate statistikast ja arvudest. 

Kanepitarbimise statistika USA-s ja CHS

USA-s alustati marihuaana kasutamise legaliseerimisega 2009. aastal. Kui USA justiitsministeerium avaldas memo, mille kohaselt ei karistata meditsiinilise kanepi kasutajaid ega müüjaid, hakkasid kanepi kasutamist puudutavad arvud tõusma. Kas see võib olla tähelepanu avaldumine just tänu võimalusele oma kasutamisest lõpuks avameelne olla?

Kas see tõus oli faktipõhine või mitte, tõusis ühe uuringu järgi tsüklilise oksendamise protsent enne legaliseerimist 17,9% võrra ning Drug Abuse Warning Network (DAWN) teatel kasvas kanepit mainivate haiguslugude arv 2009–2011 21%. ^{5 6}

Alates 2009. aastast on CHS-i juhtumid märgatavalt kasvanud ning need kasvavad igal aastal umbes 8%. Eriti on see ilmne nende osariikide puhul, kus kanep on seaduslik.

Arvatakse, et CHS, mida peeti varem harvaesinevaks, muutub lähemas tulevikus sageli esinevaks kõrvalmõjuks marihuaana pikaajalisest ja rohke tarbimise tõttu, kui kanep muutub laiemalt kättesaadavaks. 

Kuidas CHS diagnoositakse?

CHS diagnoosimisel võib juhtuda mitu asja, sõltuvalt sellest, kui teadlikud on arstid ja meditsiiniasutus. Ühelt poolt võib CHS sümptomitega patsiendil osutuda vajalikuks läbida rohkelt meditsiinilisi uuringuid, enne kui õige diagnoos selgub. Eriti tõenäoline on see kohtades, kus kanep pole veel seadustatud, ja kui patsiendid kardavad oma tarvitamisest rääkida. 

Kui info puudub kas patsiendi või arsti osas, viiakse läbi mitmeid teste, et välistada muud terviseprobleemid. Võimalike testide hulka kuuluvad:

• Elektrolüütide testid;
• Vereanalüüsid aneemia või infektsioonide tuvastamiseks;
• Pankrease ja maksa ensüümide testid;
• Naistel rasedustest; 
• Kõhu röntgenid ja uuringud ummistuste kontrollimiseks;
• Ülemise seedetrakti endoskoopia, et tuvastada oksendamise põhjuseid;
• Pea ja kõhu kompuutertomograafia närvisüsteemi või muude terviseprobleemide välistamiseks;
• Uriinianalüüs infektsioonide leidmiseks; 
• Ning ravimiteekraanid, mis võivad tuua selgust. 

Teiselt poolt, kui CHS-i kahtlusega patsient satub teadlike arstide juurde või ta on ise teemat uurinud, võib diagnoosi saavutada kiiremini – ehk piisab põhjalikust küsitlusest. Ideaalis peaks siiski teha vajalikud uuringud, et välistada teised haigused. 

4. Miks kanep põhjustab kannabinoidset hüperemeesi sündroomi?

Üks sagedane küsimus CHS-i puhul on, kuidas saab kanep, mida sageli kasutatakse iivelduse ja oksendamise raviks, tekitada vastupidist efekti? Kuigi vajalik on veel hulgaliselt uurimistööd, eksisteerib mõned teooriad, miks see võib juhtuda. 

Marihuaana, eriti THC, aktiveerib meie kehas CB1-retseptoreid, mis võivad omakorda mõjutada seedetrakti süsteemi järgmiselt:

• Põletik ja siseelundite valu;
• Alumise söögitorulihase lõõgastumine;
• Maohappe sekretsiooni pärssimine;
• Mao motoorika aeglustumine;
• Mao aeglasem tühjenemine.

Ühe teooria järgi võib THC pikaajalisel ja rohkel tarbimisel pärssida iiveldust ajus, kuid samal ajal mõjutada negatiivselt soolestikku – ent see on alles teooria, mis vajab kinnitamist. 

Aga ka THC pole ainus kahtlusalune selles sündroomis – muidu nimetataks seda hoopis THC hüperemeesi sündroomiks. Uuringud inimestel ja loomadel (mida me ei poolda) on näidanud, et ka teised kannabinoidid, sealhulgas CBD ja CBG ning nende omavaheline seonemine, võivad põhjustada nii antiemeetilist kui ka iiveldust tekitavat toimet, sõltuvalt tarbitud hulgast.